August on minu lemmik suvekuu. Looduses on juba toone ja pooltoone. Valgus on kuldne nagu vanadel maalidel. Rattasõitudel on kahel pool teed kuldsed viljaväljad. Õhk on viljalõhnast paks. Kaugusest kostab hilise ööni kombainide uu-uu-uu.
Eesti on üks imeline maa. Looduse, ilma ja toitude poolest oleks justkui tegu suurriigiga. Maiustasime Kasepääl rääbistega. Mekutasime Tartu kohvikutes. Proovisime Võru kuulsas Katariinas veel kuulsamaid sooje kohupiimakorpe.Vahelduseks Lõuna-Eesti kuppelmaastik, Urvaste Tamme-Lauri tamm. Vastseliina. Kablis käisime kuulamas hea sõbra musitseerimist, näksiks bataadikartulid, hea kuum tee ja praksuv kamin. Suure akna taga vahutas tormine meri ja vilistas vilu tuul. Läänemaa ja Haapsalu on Lõuna-Eestist tulles lausik ja lapik maa. Sekka kadakaid ja karjamaid. Aga jällegi head sõbrad koos, hea toit ja merehõngune õhtu imelises maamajas.
Juba juulis tuli tõsisem metsaretk ette võtta. Meie oma mets algab pea meie elamise juurest. Minu hea mees hoiab niidukiga metsaveereni tee korras. Minul jääb vaid üle elegantselt korvi viibutades metsa lipata. Tagasi saab juba täis korvidega kõmpida. Mets on meie elu ja keskkond. Kõik metsamarjad ja seened tulevad oma metsast. Mets annab meile ka küttepuud ja ehituspuidu. Seal on minul omad teed ja rajad. Jälgede järgi otsustades jagan neid paljude metsaloomadega. Alati olen rõõmus kui näen suure põdra jälgi - "Tere, sõber!" - ütlen igakord. Loomade ja lindude kontsentratsioon on suur, sest meie mets on ainuke allesjäänud ümbruskonnas. Seega liigun ettevaatlikult, sest korra pidi metssea pere mu jalust maha jooksma. Seisin nagu post keset seda suurt karja. Õnneks nad kadusid kiiremini kui ilmusid.
Hiljuti sattusin suurte kulliliste õhulahingule peale. Mõne aasta eest olin liiga oma mõtetes, et lindude käratsemist ja kisa metsatukas tähele panna. Teatud linnud annavad nimelt kohe häiret kui keegigi metsas liigub. Mõtlesin,et okei ja kummardasin priskeid mustikaid korvi korjama. Äkki kuulen, teisel pool põõsastikku mõne meetri kaugusel kostis väga selgelt ja ähvardavalt minuni kurgupõhjast tulev kume lõrin. See oli selline hääl, et mul tõusid vist küll juuksed püsti ja ma ise muutusin soolasambaks. Õnneks oli mul oidu tasakesi taganema hakata, aga lõpuks lidusin nagu heas tummfilmis. Maandusin lagendikul kännule ja mõtlesin, et pagan küll, see oli karu ja me karuga tahtsime samu marju.
Kukeseente ja puravike aeg on ammu käes. Puravikud rändasid kohe pannile. Pilvikutest ja riisikatest tegi mu hea mees marineeritud seeni. See on tema prioriteet ning retsept on omalooming ja salajane. Aga uskuge mind - need seened on ülimaitsvad. Eriti teate küll, millega. Kukeseened said pintslikesega puhastatud ja jaokaupa pannil kiirelt vähese õliga läbi kuumutatud. Siis rändasid nad karpidesse ja pärast sügavkülma. Talvel sobivad millega iganes: kaste, pasta, pirukas. Kui kukeseened juba väga tüütuks lähevad, võib neid kuivatada, peeneks jahvatada ja kasutada samuti pastade või omlettide maitsestamiseks.
Aiamarjadest on mustsõstraid enam kui küll. Kunagi Pollis töötades sain paar katsejärgus sorti. Tegin neist pistoksad. Kõik ilusti kasvama läinud põõsakesed oli ju vaja maha istutada. Praegu tegin klassikalist moosi ja nn.püreed. Marjad potti ja kuumutasin keemiseni. Lasin veidi jahtuda ja siis purustasin saumiksriga püreeks. 2 kg. marjadele lisasin 1 kg. moosisuhkrut. Keetsin saadud segu 10 min. ja eemaldasin vahu . Lasin veidi jahtuda, u.30 min. et pektiin pakseneks ning läkski purki. Hea joogi ja koogi material.
Tänavu on selline lugu, et ei ole pihlakaid, meie kandis vähemasti mitte. Nii need koid, kes pihlamarjadel pesitsevad, maandusid õunapuudele. Järades õunu, kuni need puu otsast ussitanutena alla sadasid. Aga minu mehe juubeli "Valge klaar" andis vastukaaluks meile korvitäie ilusaid õunu. Vana hea Klaari moos. Ikka moosisuhkruga, mida panen pakil märgitust 300 gr. vähem.
Kurgimaraton jätkub. Marineeritud, hapendatud, värsked soolakurgid, mis kaovad kiiremini kui neid jõuab teha. Marineeritud kurkide retsepti ma ei saa anda, sest retsepti polegi. Teen neid Meira maitseaine seguga marineeritud kurkidele. Aga neid pakke õnnestus meil tänavu vaid 3 pakki saada. Aga hapukurke säilitamiseks teen nagu värskeidki, ainult äädikat ei lisa ja soolvee kurkidele valan jahtunult. Purke ei pane ka väga täis. Meile meeldivad sellised värske hapukurgi mekiga kurgid, seega 3 - 4 päeva hapnemiseks piisab. Siis potti, poti põhja köögirätik, potti vesi, siis purki ja kuumutada seni, kuni näppu enam ei saa kuumas soolvees hoida. Kaas peale, kummuli ja las jahtub maha ning siis hoiule.
Vahepeal oli järg maitsetaimede käes. Hakkimisele ja pärast karpidesse rändas rohelise sibula, selleri, peterselli ja tilli segu. Hea talvel suppidele ja hautistele lisada.
Juulikuu saagiks olid ka pärnaõied. Suvi ei ole suvi ilma lõhnavate pärnaõiteta. Mis peale aromaatse tee on ka üks paremaid palavikualandajaid. Nii me noppisimegi neid imeliselt lõhnavaid õisi terve korvitäie kuivatamiseks. Kuivasid nad kinnisel rõdul, päikese eest varjul.
Kirsimoosist sai kirsiželee. Olin seekord laisk, ei viitsinud kive välja surkida. Panin kogu kupatuse keema ja ajasin läbi sõela. Saadud massile moosisuhkur, keetsin 10 minutit, võtsin vahu ja sai selline mõnus marmelaadine moos.
Aias jagus ka väiksemaid toimetusi. Pean oma tänavusi tsinniaid kiitma, milline lopsakus ja värvide valik!
Viinamarjadel eemaldasin selleaastased ilma kobarateta võrsed. Viinamarjad on minu lemmikpuuviljad. Septembrikuus ma toitungi peamiselt meie mahlastest ja magusatest koduaia viinamarjadest.
Maasikataimedel lõikasin lehed ja eemaldasin väädid. Neid ma komposti ei lisa, sest haigete lehtede koht on mujal jäätmehunnikus. Kobestasin, rohisin ja siputasin ümber iga põõsakese veidi sügisväetist. Umbes 1 spl. taime kohta. Nüüd on nad juba lopsakad põõsad ja valmis talvele vastu minema. Seda tööd ei ole hilja ka augusti lõpul teha.
Kasvuhoones on peamine kastmine. Samuti küpsenud tomatite ja parajas suuruses kurkide korjamine. Vahetevahel ka alumiste lehtede ja võrsete eemaldamine.
Sibulad ja küüslaugud kuivasid päikeseliste päevadega kenasti. Praegu peale väikest puhastamist järelkuivavad nad rõdul. Siis rändavad korviga pliidi juurde.
Varane kartul on juba kastides. Maale laotasin peenrakatted, ootama kevadist kaevamist.
Praegu ongi selline õnnis aeg, et kõik kohad on toitu täis. Prisked tomatid, kabatšokid, oad jne. Aeg nautida tehtud töö vilju ja seda me teemegi rõõmuga.
Kõigele heale ja toredale lisaks on veel olnud õdusad õhtud. Istume videvikus õues, vaatame tähti, põletame küünlaid ja mekutame hea ning paremaga. Pere, head sõbrad: mis sa hing veel ihkad.
