Ilmast ei saa ei üle ega ümber. Peale varakevadet saabus suur suvi. Tänu troopilisele soojusele sai kevadisest õiteajast kiirelt vaid mälestus. Sirelid sain vaevu pildistatud kuni nad juba pudisesid.
Tore oli meie õhtuseid rattasõite selles soojuses teha. Kogu ilm oli nagu üks sirelivein. Inimesed istusid koduõuedes ja nautisid. Kuskilt tuli grillilõhna, lapsed kilkasid. Külakoeradki ei viitsinud eriti haukuda. Kõik tundsid end mõnusasti.
Tänu troopilisele soojusele ja vihmale hakkasid taimed pikkust viskama. Kahjuks ka umbrohi ning muru. Enne Jaanipäeva on rohi juba rinnuni. Kõik tööd hetkeks kuhjusid, aga kõigega saime hakkama.
Esimene rohimine on tehtud, edaspidi käin oma superrehaga kergelt üle. Nii rohimise kui ka peale vihma kobestamise mõttes. Kartul on mullatud, seda on hea peale vihmasid teha. Aedoad ja põldoad on toestatud. Vihmad ja suured tuuled kipuksid muidu neile palju kurja tegema. Kabatšokid ja muskaatkõrvits on päris kobedad. Kõige tüütum töö ehk porgandi harvendamine sai tehtud. Oi mulle ei meeldi seal peenra vahel sedasi roomata ja neid liblekesi harutada. Aga pääsu pole.
Ühe peenra otsas on mul kummel. Tema külvab end ise ja tema koht ongi seal. Samuti külvab end ise saialill. Mina jätan vaid taimed sobivatesse kohtadesse. Saialill on ka hea taimekaitse ja lisaks kummelile väärt ravimtaim. Ühe peenra servas laiutab piparmünt. Aga teie ärge seda kodus järgi tehke, et peenramaa ligidussegi piparmündi asustate. Mina seda tegin ja nüüd pean teist taltsutama. Aga enda lohutuseks loodan, et peletab oma lõhnaga mõne pahalase ära ja meelitab head ligi. Pealegi on ta meil mõnus suveõhtute tee.
Kasvuhoones on kõik sidumist ja toestamist vajavad seda ka saanud. Mallel on esimene kobar tomateid juba moodustunud. Evelle on kasvuga veidi taga ja nn. imetomati 4 taime alles mõtlevad, mida edasi teha. Kurk hakkab kohe-kohe õitsema.
Kurgi juurde pidin lisama kiireloomulise lisa. Vaatasin, et sellise kasvu ja lisavõrsete ohtra moodustamisega on mul kasvuhoones varsti üks suur pusa. Uurisin veidi asja ja tuletasin isa kasvuhooneid meelde. Kasvuhoones kasvaval kurgil tuleb päris alumised võrsed eemaldada ja umbes 0,5 meetri pealt võrsed näpistada teise lehe tagant ära. Ka võib alustada alumiste lehtede eemaldamist kahe lehe kaupa nädalas. Umbes nagu tomatil. Et kasvaks ülespoole ja samas saaks hooldada ja näeks ka saaki koristada. Tomateid kastan praegu sellise soojusega 2 korda nädalas ja korralikult. Aga sellise superpalavuse juures mis praegu äkitsi tuli, on veevajadus kasvuhoonetaimedel palju suurem. Kastan lausa ülepäeva. Samuti kurke ja pipraid.
Tomatitel võtsin esimese ringi vastu mulda oleva lehepaari ära. Väga laiutama kippuvaid lehti võib ka kärpida. Tunnelis on tšillidel väikesed kaunad küljes. Paprika õitseb ja baklažaanilgi on esimesed lillad õied. Basiilikul on mõttekas latv ära näpistada ja nahka pista. Moodustab siis käharama põõsakese.
Viljapuud on mul keskmisekasvulised. Praegu on just paras aeg võsusid ära näpistada. Hiljem ei pea kääridega kallale minema ja rohelise massi vähendamine aitab õuntele saada rohkem valgust ning neil suuremaks paisuda. Vaatan puu visuaalselt üle - võra sisse kasvama ja otse üles või liiga võras sees olevad võsud näpistan lihtsalt ära.
Peenra ja päevalille juurde panin väikese veeanuma. Palavaga käivad linavästrikud ja põõsalinnud sealt joomas ja kui veab, näeb linavästrikku mõnusalt vanni võtmas.
Potililledele meeldib see ilm ka väga. Võõrasemade asemele ostsin täna natuke kitšiliku petuunia. Sellise triibiku. Tsinniad on iga hetk esimesi õisi ilmutamas. Lilledega on mul omaette teema. Olen neid nagu aiamaadki oluliselt piiranud. Lihtsalt, et oleks jõukohaselt meeldiv nendega tegeleda. Kui siia elamisse kolisime, ei olnud siin lillepoegagi. Meie kandis on mitmed mahajäänud suured talukohad. Seal annavad endistest uhketest taludest aimu vaid suured uhked põlispuud ja metsistunud õunaaiad. Rattasõitudelt tõingi kaasa küll tsillasid, märtsi-ja lumikellukesi, sinililli, piibelehti ja ühelt aasalt kullerkuppe. Mul on hea meel, et neile meil kasvada meeldib, järjest külvavad end laiali. Veel on mul meie kunagise toreda naabrimemme mulle pärandatud varane rubiinpunane pojeng ja tokkroos, Kersti ja Pireti kingitud roosid, tädi Ruthi õnnistusega teele kaasa antud õrnroosa pojeng, töökaaslase kingitud lumivalged päevaliiliad ja Raini vanaema kingitud päevalill. Sellised väega ja tähendusega lilled siis.
Kool sai läbi ja meil oli külas meie vahva lapselaps. Sai mamma-papamaa reeglite järgi oldud. See tähendas lusti ja lõbu, arvutimänge, mitut naljakat filmi, Sandra ja mamma vaaritamisi. Õhtuti lugesime Pipi Pikksukka, mille õpetlik sõnum oli, et ka plikad võivad ägedad olla.
Perekond sai minu kulul põhjalikult lõbutsetud. Lugu nimelt selline, et juba mõnda aega märkasin silmanurgast küll köögis, küll pesuruumis mingit liikumist. Algul arvasin, et silmapete. Kuni see tegelane end rohkem ilmutas - imepisike, must, pika ninaga hiireke. Vaatasin, et oi kui nunnu! Kuni see nunnu köögikapil röstrist välja piilus ja leivakastis nagistas. No see läks liiale, ei meeldi kohe mitte kui toidu peal tallutakse. Varitsusega sain sel tegelasel köögikapil turjast kinni. Aga mis edasi? Saiakontsuga purki ja viisin ta majast kõvasti kaugemale. Läks kaks päeva mööda ja mees nägi maja juures teel samasugust musta hiirekest. Küsis, et kas minu oma või? Ja tuligi tagasi. Aga mingi aeg teda enam näha ei olnud. Ehk kolis ise viisakalt välja.
