Sellist aega ei mäletagi, kus temperatuuri poolest ei saa aru, kas on oktoober, veebruar või mai. Vahepeal sadas siin rahet ja vihma, puhus külm ja kõle tuul. Oli ka äikest, mis andis veidi lootust soojusele. Aga mida siin ikka nuriseda. Toimekas ja kiire nädal on olnud. Kauguses kõmistas kõu. Pääsukesed sidistasid oma midli-madli ja mina otsustasin viimased suured istutamised ära teha ehk see, mida ma ligi kolm kuud tekitanud olen, oma kohale saaks.
Kõigepealt kasvuhoone ning tomat ja kurk. Mul on üks asendamatu tööriist - väike reha, mille pikkus on 20 cm. Temaga on hea istutamisel taimede ja rea vahesid mõõta. Sest enamikel on see 40 - 50 cm. Kobestada nii peenraääri kui taimede ümbert. Ka kartulit muldan sellega. Nii ei pea iga liigutust käpuli tegema. Leidsin selle väärt riistapuu ühest kolihunnikust.
Tomati kasvuhoonesse istutamiseks mõõtsin välja 40 cm vahedega augud. Igasse läks paar labidatäit komposti, väike peotäis tuhka ja sama väike peotäis jahvatatud munakoori. Kastsin korralikult juba varem kasvuhoonesse soojenema pandud veega ja jätsin ootele. Samal ajal kordasin kõike seda lisaks kasvuhoonele ka aiatunnelis. Tomatid istutasin 5 cm sügavamale kui nad olid potis. Muld kergelt kinni, ümber sõõr, et vesi jõuaks ilusti tomati juurteni ja kastsin veelkord korralikult. Nelja taime peale läks kastekannutäis sooja vett.
Ülessidumiseks lõikan puupulgad, seon enne valmis mõõdetud ja lõigatud nöörid külge, vajutan mulda, keerutan ümber tomatite ning seon üles jooksva sõlmega (et hiljem oleks hea pingutada) ülemise nööri külge. Nüüd vaatan taimed üle. Oluline on eemaldada võrsed. Kasvatan indeterminantseid ehk kõrgeid sorte, seega uurin tähelepanelikult taime latva. Õiekobarad moodustuvad koos edasikasvava võrsega alati varre ühel küljel. Ülearuse eemaldan.
Edasine tomati hooldus ongi võrsete võtmine ja kastmine soojal ajal 2 - 3 korda nädalas. Jahedamal ajal vähem. Taime latv ütleb ise, kui tal on rammu vähe - lehed muutuvad heledaks ja kiduraks. Siis tuleb kasta kas nõgese- või kompostileotisega. Aga kui ladva lehed on tumerohelised, rammusad ja krussitavad - on lämmastikku palju saanud. Aitab kastmine puhta veega.
Kurgid läksid ka kasvuhoonesse. Mul on nad olnud avamaal, aga praegu on tomateid vähem ja vaatan kuidas sort "Dirigent" kasvuhoones ülesseotuna kasvab. Kunagi olid meil kurgid vastu lõunapäikest puuriida najal ronimas ja saime väga uhke saagi. Kurgid istutasin üksteisest 25 - 30 cm kaugusele. Kõigepealt mulda auk, siis kompost ja siis taim. Õrnade juurte pärast istutasin nad ettevaaatlikult mulda. Kastsin korralikult. Paarikümnest tomatitaimest ja kurgitaimest peaks perele kenasti jaguma.
Tunnel ootas ka oma järge. Talitasin pipardega samamoodi nagu tomatitega. Nende kasvatamine ongi sarnane. Selle vahega, et taimed istutan samale sügavusele nagu nad oli potis. Üks nipp, mis aitab paprikaid rohkem saada, on esimene õis ehk nn. kroon ära näpistada. Tšillid õitsegu kuidas jaksavad. Tunnelisse kolis ka 15 basiilikut.
Järgmine päev oli juurepäev ja mulda said sibulad. Tegin külvivaod ja lisasin komposti. Ära lõigatud ninadega sibulad läksid umbes 5 cm vahedega vakku. Sortideks olid hea magusa maitsega punane "RED Carmen" ja valge "Cupido". Näib, kas tulevad sellised paksukesed nagu nimigi ütleb. Meie vares-vares tuli ka vahepeal uurima ega ma miskit väärtuslikku tema eest ei peida.
Lillepeenar sai täiendust tsinniate näol. Koos juba õitsvate alpimaasikatega peavad nad sõbralikult hakkama saama. Sordiks "Podruzki" ehk sõbrakesed. Valisin seekord erinevate värvide segu. On põnev oodata kui värviline lillepeenar sellest tuleb. Peale pidin veel katteloori panema, sest tsinniad on külmaõrnad lilled.
Kuidas küll enne katteloori leiutamist üldse elada saadi! Mäletan lapsena, kuidas ema tõi välja vanad voodilinad. Need siis laotati peenardele. Lisaks vanad ajalehed, milledest keerati torbikuid. Ehitati ka vanadest akendest lavasid. Eks see lavade mõte ole hea praegugi. Ja siis saabus äkki soojus. Kaua vindunud looduses toimus justkui plahvatus. Vuhh - kirsiõied, õunapuud, nartsissid, võililled, kastanite küünlad - kõik kukkusid korraga õitsema.
Esimene muruniitmine sai ka tehtud. Minu hea mees ja murutraktor on selle töö enda peale võtnud. Me ei ole väga usinad muruniitjad. Õueala niidame tihedamalt, siis on lõbus vaadata, kuidas mustakuuelised kuldnokad vihmausse muru seest välja venitavad. Õunapuude alused on rohkelt imeilusaid Margareetasid täis, sealt niidame harvem. Üht osa niidame sellepärast, et need, kelle nime ma ei taha praegu nimetada, meie territooriumile ei roomaks.
Jalutasin täna mõnusal õhtupoolikul vaikselt põldudevahelisel teel, kui mõni meeter eemal suure rohu sees tegi rukkirääk oma valje krääksatusi. Selline lapsepõlvesuvede hääl. Kui olin väike, ütles ema, et rääk ei lenda, vaid kõnnib. Kujutasin siis ette, kuidas vaene linnuke kaugelt lõunamaalt kõiki ohte trotsides meie heinamaale matkab.
