Praegu on hommikukohvi juurde meil lõbus tegevus. Kui kohvikruusiga õue lähen, on mul alati pala taskus. Juba trepilt kuulen kase otsast - kraaks, kraaks! Selge, tuleb see pala kaevukaanele poetada. Juba varsti meie vares-vares kõnnibki mööda teerada. Tema nimelt kõnnib, mitte ei lenda. Sedasi väärikalt. Võtab siis paraja suutäie ja viib pessa kaasale. Varesed on targad linnud. Tüli nendega norida ei maksa. Abiks on meie vares-vares ka. Ajab suvel röövlinägudest rästad marjadest minema.
Peenrategu läks ka lahti. Kõigepealt sai maasikad puhastatud. Kuivanud ja haiged lehed võtsin ära. Lisasin taimede ümber veidi tuhka ja komposti. Maasikate vahel kasvab küüslauk. See on meie vanaemade nipp. Toimib väga hästi loodusliku kahjuritõrjena. Maasikamaa on mul selline kivine. Miks see nii on, selleks tuleb aegade algusse tagasi minna. Kui me siia maale kolisime, rajasime lahmaka aiamaa. Oli veel see aeg, kus iga enesest lugupidav maapere kasvatas kõik ise. Mis mõttes sa ostad kapsast ja kartulit talvel turult! Mingil hetkel ei olnud enam lihtsalt nii suurt maad tarvis.
Aga pole halba ilma heata. Ühel paksu lumega talvel kukkus juba niigi lääbakil suur kuur kokku. Mehed tegid tublit tööd ja koristasid kõik ilusasti ära. Kui ma nägin, milline kultuurikiht kõdumulla näol välja tuli, otsustasin, et siia peab minu uus mõnus väike aiamaa tulema. Aga kui kaevama hakkasin, avastasin, et labida sügavuselt jookseb maakivivundament. Lisaks keset maad müüritis. Praeguste maasikate all on vanadest savitellitest laotud põrandaosa. Ma jääkski neid kive viimsepäeva laupäevani välja kaevama. Las seal olla maasikad. Itaalias kasvatatakse viinamarju kivisel pinnasel, sest kivid salvestavad päevast soojust ja aitavad viinamarjadel öösel kasvada ja valmida. Miks see ei võiks sobida eesti maasikale.
Oakülviks tõmbasin mulda külvivaod, lisasin komposti, kastsin põhjad ära ning vajutasin oad mulda. Peale läks katteloor. Järgmisena läks töösse porgandi- ja peedikülv. Sama lugu - külvivaod, kompost, kastmine, seemnekülv ja peale õhuke mullakiht. Ikka katteloori alla. See hoiab niiskust, ei lase öökülmal tärkavaid taimekesi kahjustada ning hoiab igasugused kahjurid eemal.
Porgandi- ja peedipeenra juurde asustan sibulad. Nii punased kui tavalised. Neile meeldib koos kasvada, selline vastastikune taimekaitse. Sibulad panen mulda alles siis, kui on soojad ööd ja muld soojenenud. Vanarahvas ütles, et muidu läheb pütsikusse, s.t. hakkab õisikuid moodustama. Siis ei kasvata taim alla sibulat, vaid lihtsalt õitseb rõõmsasti.
Küüslauku kasvatan järjest ise. Suve teisel poolel, kui küüslaugu õisik ja ühtlasi sibulad valmivad, võtan õisikutest tillukesed sibulakesed ja külvan mulda. Kevadel pikeerin ja sügisel lähevad vähe suuremad sibulakesed uuesti mulda. Järgmisel aastal on nii juba arvestatav saak. Pildil ongi eri järgus küüslaugud. Küüslauk armastab rammusat maad. Istutades lisasin ikka ohtralt komposti.
Komposti tekitan ise. Köögijäätmed, lehed, veidi niitmise rohtu, turvast, mulda, tuhka. See on kolmeaastane tsükkel. Üks osa on valmis ehk kõdunenud ja üks ootab järge ja üht alles täidan. Komposti sõelumiseks on hea kasutada aukudega plastikkasti. Lisan seda istutamiste ja külvide juurde. Siis jõuab nii-öelda otse tarbijani. Ma ei kaeva enam sügiseti maad. Viimased talved on olnud sellised, et kaevad ära, aga umbrohi suvatseb ikkagi mingil ajal uuesti kasvama hakata. Tegin omast arust uudse leiutise. Laotasin meie väikesele kartulimaale peenrakatted, peale panin igasuguseid raskusi, mis kätte juhtus, et tuul ära ei viiks. Näeb kole välja, aga kevadel on lausa rõõm hargiga kergelt läbi kaevata.
Viimased eelkülvid läksid pottidesse. Peenrakurk, kabatšokk, muskaatkõrvits, aeduba. Kui on tärganud, lähevad kasvuhoonesse ootele.
Murulauk on varakevadel üks tänuväärt taim. Vähenõudlik ka. Kui istutada päikeselisse kohta, ajab varakult oma ninad välja. Praegu on ta meil kasutuses pea iga söögikorra juurde. Või lisandiks külmkoorekastmesse.
Peenrakatte alt piilus meid üllatus - salaja on sirgunud rabarber. Rabarber tahab mitme aasta tagant uuesti ümberistutamist viljakamasse mulda. Praegu kasvatabki uuesti lopsakaid võrseid. Ootame suure elevusega, et teha Sandra imehead rabarberikooki kookoshelvestega.
Jõudsime teha ka lõket Jüripäeva puhul ja veteranide auks. Oli selline mõnus tuuletu õhtu, imeilusa päikeseloojanguga.
