Viimase kokkuriisutud ja ära toimetatud lehehunnikuga kuulutasin aiahooaja lõppenuks. Eks nokitsemist ikka leiab, aga ei midagi märkimisväärset. Ilmadega vedas ka, tavaliselt on oktoobris olnud juba külmad või suured sajud. Keegi klimatoloog kirjutas, et üks talvekuu on meil kaduma läinud. Tundub küll niimoodi. Aga ega see paha ei ole.
Keegi varastab aega, täiesti häbitult. Alles see oli, kui peenardel ja kasvuhoones lokkasid ja sirgusid taimed. Ja juba valitseb tühjus - kõik kõrred ja varred on koristatud, viljad keldris või purgis.
Kasvuhoonesse tõin ürdipotid ja istutasin peenralt peterselli ja selleripõõsad. Usun, et sealt saab veel pikka aega värsket näpistada. Küüslaugupeenar on tehtud ja eri suuruses küüslauguküüned toeka kompostimulla sisse susatud. Olen küüslauku ka jaanuaris maha pannud, kipub teine muude sügisetoimetuste kõrvalt meelest minema. Ja saaki sain ikka.
 |
| Isetehtud boršipõhi |
Täna väikese seltskonnaga õues kohvi juues, ei jaksanud me ära imestada seda soojust ja kuldset valgust. Õhk oli nii muhe ja mahe. Lilled õitsevad, putukad sumisevad. Natuke nukrust lisas üle pea kluugutades lendavad haneparved. Ilmselt hiilib kaugelt põhjast külm tasapisi ka meie poole.
Me ei oska arvata, mis meie kakkudele sisse on läinud, öösel on akent võimatu lahti hoida. Kriiskavad ja kräunuvad maja kohal suure ja vana vahtra otsas. Ehk peavad jahti ja kui veab, pistavad mõne priske roti ka pintslisse.
 |
| Köögiviljahoidis "Küllus" |
Kuidagi äkitsi saabus sügis. Juba ongi pööripäev käes. Hommikukohvi juues saab vana vahtrapuud ja selle värve imetleda. Lehed kukuvad krabinal puudelt ja tihased tuletavad end meelde. Lendavad päris terrassi ligi ja uurivad, kas pererahvas ikka kuuleb ja näeb neid. Ütlen siis, et vara veel. Linavästriku pere käis hüvasti jätmas. Igal sügisel enne äralendu põikavad korra läbi, sidistavad, vidistavad ja läinud nad ongi. Kuni kevadeni.
Algas erinevate köögiviljahoidiste hooaeg! Viljad on prisked, punased ja pakatavad. Kirjutan veidi hoidistamisest meie köögis. Puhtad viljad, purgid ja kaaned on number üks. Olen katsetanud erinevate kooslustega. Praegu on töös ühed kindlad hoidised, mis on ka pere poolt heaks kiidetud ja mida teatakse oodata.
Aastad tagasi kinkis Sandra minule ühe retseptivihiku, milles olevad hoidised on erinevad, huvitavad ja tehtavad. Netiavarustest ma ei ole selliseid leidnud. Tavaliselt olen algupäraseid retsepte esimesel korral täpselt järginud. Et kas üldse meeldib. Korra läbitehtuna muudan vajadusel retsepti vastavalt maitseeelistusele ning viljade ja maitseainete kättesaadavusele.